Blogi 17.12.2016

Kinkides munaraku võid kinkida elu

Täname naisi, kes on olnud Nova Vita Kliinikus munarakudoonoriks. Olete teinud hindamatu kingituse ja aidanud mitmetel paaridel teostada oma kõige suurema unistuse.

Tänapäeval mõtlevad naised lastesaamisele üha hilisemas eas. Esmalt soovitakse lõpetada koolid, teha karjääri ja siis ei pruugi naise kõrval olla sobivat inimest, kellega tahaks perekonda luua. Nii ongi Eestis esmassünnitaja keskmine vanus 27 aastat ja üha rohkem naisi saavad oma esimese lapse peale 30. eluaastat. Mõni naine võib hõlpsasti jääda beebiootele ka 40. eluaastatates, samas mõnel teisel naisel võivad munarakud otsa saada juba enne 35. eluaastat. Seda, kui kiirelt ühe või teise naise bioloogiline kell tiksub, on ilma põhjalikemate uuringuteta raske hinnata.

Põhjusi, miks naine võib doonormunarakke vajada on mitmeid. Näiteks puuduvad mõnel naisel munasarjad või tema munasarjades ei leidu munarakke. Vanuse tõustes muutub munarakkude kvaliteet ja kõikides munarakkudes ei pruugi olla õige arv kromosoome. Doonorsugurakkude kasutamine on õigustatud ka siis, kui perekonnas esineb mõni geneetiline haigus ning esineb risk, et see võib kanduda ka sündivale lapsele. Seega on munarakudoonorlus paljude paaride jaoks praktiliselt ainuke võimalus lapse saamiseks. Kuigi doonoriks hakkamine on viljatusravi kliinikute poolt tasustatud, siis peamine põhjus munarakkude loovutamiseks võiks olla soov aidata viljatuid paare.

Nova Vita Kliinik ootab munarakudoonoriks 18 kuni 33 aastast vaimselt ja füüsiliselt tervet naist, kellel on vähemalt keskharidus. Potentsiaalsele doonorile teostatakse põhjalikud uuringud, mille käigus saab doonor tagasisidet muuhulgas ka enda tervisliku seisundi kohta. Erinevalt mitmetest teistest Euroopa riikidest (nt Soome ja Inglismaa) on Eestis munarakkude loovutamine anonüümne st doonori isikuandmed ei kuulu avalikustamisele. Viljatusravi saaval paaril on võimalik teada ainult doonori bioloogilisi ja sotsiaalseid andmeid nagu rahvus, nahavärv, haridus, perekonnaseis, laste olemasolu, pikkus, kehaehitus, juuste ning silmade värv. On mõistetav, et tulevased lapsevanemad soovivad järeltulijat, kes ei erineks liialt nende endi välimusest. Teatud juhtudel võib munarakkude loovutajaks olla ka viljatule paarile lähisugulane (õde või tädi), kellel on soov oma lähedasi aidata.

Inimeste esmamulje munarakudoonorlusest seostub tihti veredoonorlusega. Kuigi mõlema protseduuri eesmärk on aidata teisi inimesi, on munarakudoonorlus oluliselt keerulisem protseduur kui vere loovutamine. Protseduuriks ettevalmistava ravi käigus peab munarakudoonor süstima gonadotropiine. Need on hormoonid, mis stimuleerivad munasarjades mitmete munarakkude korraga kasvamist. Tavaliselt kasvab ka naisel igas kuus rohkem kui üks munarakk, kuid ainult üks kõige suurem munarakk küpseb lõpuni ja ovuleerub. Ülejäänud munarakud ei arene lõpuni ning hukkuvad. Doonori munarakke stimuleeriva raviga jõuab aga lõpliku küpsuseni keskmiselt 10-15 munarakku. Munarakud eraldatakse protseduuri käigus ning seejärel viljastatakse laboritingimustes kasutades viljatusravi vajava paari mehe seemnerakke. Arenevate embrüote seast valitakse parim(ad) siirdamiseks retsipiendile (viljatusravi saav naine). Paljud naised on olnud munaraku doonoriks mitmeid kordi ning ei pea seda protseduuri ebameeldivaks. Siiski jälgivad arstid doonorite ettevalmistavat ravi suure tähelepanelikkusega, kuna vahel harva võivad munasarjad reageerida gonadotropiinravile liiga ägedalt. Vähimagi riski ilmnemisel vähendatakse ravimite doose või katkestatakse ravi hoopiski.

Nova Vita kliinikus toimus 2016 aastal üle viiekümne protseduuri, kus kasutati doonori loovutatud munarakke. Loodetavasti leidub ka edaspidi naisi, kes tahavad  aidata viljatuid paare kauaoodatud lapse saamisel.

Facebook Twitter LinkedIn
Karin Rosenstein

Karin Rosenstein
General Manager


Kommentaar