Käesoleva aasta 25. juulil möödub 40 aastat päevast, mil nägi ilmavalgust esimene kehavälise viljastamise (in vitro fertilization, IVF) abil sündinud beebi – Louise Brown. Eduka kunstliku viljastamise protseduuri viisid läbi teadlased Robert Edwardsi ja Patrick Steptoe Inglismaal. Louise´ vanemad Lesley ja John Brown olid eelnevalt proovinud last saada üle 9 aasta. Naise sulgunud munajuhade tõttu aga ei olnud see loomulikul teel võimalik, kuna munarakk ja seemnerakk peavad viljastumiseks üksteisega kohtuma just munajuhas.

Inimese kehavälise viljastamise varasemat kasutuselevõttu takistasid mitmesugused hirmud ning ka eetilised dilemmad. Louise Brown on elanud terve oma elu kõrgendatud tähelepanu all. Teda eristab loomulikul teel sündinud lastest ainult fakt, et tema vanemate sugurakud pandi kokku kehaväliselt ning tema esimesed elupäevad möödusid labortingimustes. Peale embrüo siirdamist naise emakasse on vajalik selle kinnitumine naise emakaseinale ja edasine rasedus ei erine loomulikul teel rasestumisest. Tänaseks on 40-aastane Louise Brown juba ise kahe lapse ema, kes jäi lapseootele loomulikul teel.

Kolm aastat enne oma surma aastal 2010 tunnustati Robert Edwards’it meditsiini ja füsioloogia Nobeli preemiaga. Tänaseks on IVF abil sündinud maailmas juba üle 8 miljoni lapse, mis on saanud võimalikuks just tänu 40 aastat tagasi toimunud edukale sündmusele.

Aastatega on teadus ja meditsiin edasi arenenud ja lisandunud on uusi meetodeid, mis on aidanud muuta viljatusravi efektiivsemaks. Kui 1977. aastal viljastati kehaväliselt loomuliku menstruaaltsükli baasil küpsenud üks munarakk, siis aastaid hiljem õpiti hormoonide abil reguleerima munarakkude küpsemist nii, et naise munasarjast saaks korraga eraldada rohkem munarakke (keskmiselt 10). Ka naise loomulikus menstruaaltsüklis stardib igal kuul rohkem munarakke, kuid enamus neist hukkuvad peale dominantse munaraku tekkimist. Munasarjade stimulatsiooni abil on võimalik kõik ühes kuus startivad munarakud lõpuni küpsetada, mis lihtsa operatsiooni abil munasarjast eraldatakse. Rohkem munarakke annab suurema eelduse munarakkude viljastamiseks ja embrüote arenguks.

Pea pooltel juhtudel on paari lastetuse põhjuseks mehepoolne viljatus, mis väljendub seemnerakkude madalamas hulgas, väheses liikuvuses või teatud erandlikel juhtudel ka seemnerakkude täielikul puudumisel. Pikka aega oli selliste paaride ainus võimalus kasutada doonorseemnerakke, kuni 1991. aastal võeti kasutusele uus meetod, mille abil toimub seemneraku süstimine otse munarakku spetsiaalse mikromanipulaatori abil (ICSI intracytoplasmic sperm injection). ICSI meetodi abil saab aidata ka neid paare, kes mehepoolse viljatuse korral ise loomulikul teel lapseootele ei jääks või kelle puhul klassikaline IVF meetod ei ole mingil muul põhjusel õnnestunud. Tänapäeval on IVF kliinikutes embrüote ja sugurakkude külmutamine igapäevane praktika ning uuem suund on testida embrüoid geneetiliste haiguste suhtes juba enne emakasse siirdamist (embrüodiagnostika). Mõnes riigis ei ole enam uudis ka nö kolme vanema lapsed, kelle puhul on naise munarakutuum viidud doonormunarakku, vältimaks ema enda munaraku tsütoplasmas esinevate mitokondrite poolt põhjustatud haiguse potentsiaalset edasikandumist tulevasele lapsele. Täna on geeniteadlastel luba teaduslikult uurida võimalusi inimese embüotes esinevate haigust tekitavate geenide parandamiseks. Inimese reproduktiivmeditsiin on kahtlemata üks põnevamaid teadusvaldkondi, mis aitab mõista meie elu algust ja arengut. Siiski on alati teadusuuringute ja kliinilise praktika vahel pikk vahemaa, mille sisse peab jääma piisavalt tõestusi, et uued meetodid oleks inimese arengule ohutud.

Kuigi kehavälise viljastamise meetodid on aidanud tänaseks maailmas väga paljusid paare saada õnnelikeks lapsevanemateks, näitab viljatusravi vajavate inimeste arv pigem kasvutrendi. Üheks peamiseks põhjuseks on soov saada lapsi üha hilisemas eas. Kui bioloogiliselt on naisel parim aeg saada emaks 20. eluaastates, siis tänapäeval on üha enam naisi, kes saavad esmakordselt emaks alles 40. eluaastate lähedal. Naise ja mehe viljakust mõjutavad lisaks meid ümbritsevale keskkonnale ka valitud elustiilid. Samuti ei saa lapsesaamise juures alahinnata ka stressifaktorit, mis võib samaaegselt olla nii lastetuse tekkepõhjus kui ka tagajärg.

Eestis sünnib IVF abil igal aastal ligi 3% kõikidest lastest. Tegemist on armastuse ja teaduse abil sündinud lastega, kelle sünnile on aidanud kaasa meie IVF kliinikute tublid töötajad, kelle igapäevatöö on anda õnnele väike tõuge. Lisaks kliinilisele tööle jätkuvad uuringud lastetuse põhjuste väljaselgitamiseks ja uute kliiniliste meetodite väljaarendamiseks.

Palju õnne kõigile 8 miljonile IVF lapsele ja nende peredele üle maailma!