Tallinnas elav Maarja (nimi muudetud) tegi sel aastal otsuse hakata munarakudoonoriks. Maarja arvates on munarakkude annetamine mõnes mõttes vere andmisega võrreldav tänuväärt tegu: väike vaev iseendale, kuid suur rõõm ja uus elu paljudele teistele. Maarja räägib oma loo:
Tean oma tutvusringkonnas juhtumeid, kui rasedust on oodatud juba seitse aastat. Mul endal pole rasestumisega probleeme olnud ja soovitud arvul lapsi juba rõõmsalt kasvamas. Seepärast otsustasin, et minu munarakkude abil võiks keegi teinegi oma olukorras abi saada.
Lõpliku otsuse tegemiseni viis sotsiaalmeedias nähtud Nova Vita reklaam. Mõtlesin siis, et nüüd on õige aeg kliinikuga ühendust võtta ja uurida, kas ma sobin munarakudoonoriks.
Doonoriks saamise teekond saab alguse vestluse ning uuringutega. Lisaks osalesin ka teemakohasel nõustamisel. Minu jaoks oli väga oluline, et mulle jagati kohe alguses piisavalt teavet selle kohta, millega tegemist on. Näiteks peab doonor loobuma kõigist õigustest lapsele, kes annetatud munaraku abil sünnib. See asjaolu peab olema enne doonoriks hakkamist endale lõpuni selgeks tehtud.
Füüsiliselt lihtne
Munarakkude loovutamine oli palju lihtsam protsess, kui algselt oodata oskasin. Ovulatsiooni mõjutavaid medikamente manustatakse umbes nädala jooksul pärast menstruatsiooni algamist. Ultraheliuuringuga tehakse kindlaks munarakkude võtmise täpne päev.
Munarakkude võtmine toimub peene nõelaga ja algul mõtlesin, et see võib väga valus olla. Protseduur toimus lühiajalises narkoosis ja olin tõeliselt üllatunud, kui kiiresti kõik tegelikkuses toimus. Pärast munarakkude loovutamist ei pidanud ma jääma haiguslehele. Ilmnes pisut ebamugavustunnet ja tursumist, aga see oli sama nagu menstruatsioonivalude puhul ikka.
Ja oligi kõik.
Olen olnud Nova Vitas munarakudoonoriks kaks korda ja mul on alati tunne, et olen kliiniku jaoks oluline. Sealsed töötajad on sõbralikud, nad räägivad vahepealsetest arengutest ning neil on meeles varasemad vestlused. Kliinikus tekkis tunne, et oleme justkui üks pere.
Positiivsed uudised
Olen rääkinud munarakudoonorlusest oma perele ja ka mu sõbrad on sellest teadlikud. Mu lapsed on veel väikesed, kuid olen püüdnud neilegi asja selgitada.
Soovin munarakudoonoriks olla veel nii mitu korda, kui see lubatud on. Eestis võib ühe doonori munarakke kasutada kuni kuue erineva pere lapse viljastamiseks.
Olen mõelnud, et annetatud munarakust sündinud lastel on eluks parim võimalik lähtekoht, sest nende vanemad on neid nii väga soovinud ja igatsenud.
Olen tänulik, et saan olla abiks.
Maarja annetuste ja aktiivse tegevuse eest munarakudoonorluse alal on tänulikud.