Skip to content

Loovutasin munarakke esimest korda umbes paar aastat tagasi. Olin hämmingus, kui lihtsalt see käib. Elan Nova Vita kliiniku lähedal ja seetõttu pole olnud vaja kaugele sõita.

Alustuseks uuriti põhjalikult, kas ma üldse munarakudoonoriks sobin. Mulle tehti vere- ja günekoloogilised analüüsid. Nõustamisel küsiti, millised on mu motiivid, tervis, eluviisid ning pärilike haiguste riskid.

Doonorite koordinaatoriga arutasime, kas olen selliseks sammuks valmis. Viljakuse kontrollimiseks teostas arst ka ultraheliuuringu.

Nüüdseks mulle aeg-ajalt helistatakse Nova Vita kliinikust ja uuritakse, kas sooviksin tulla veel munarakke loovutama. Olen seda alati hea meelega teinud. Doonorluse protsessi käigus käin esmalt kliinikus analüüse andmas, kohtun doonorite koordinaatoriga ja arstiga. Vastuvõtul määratakse esialgne loovutamise aeg ning antakse kaasa hormoonravi preparaadid koos süstimisjuhistega.

Hormoonid aitavad munarakkudel valmida ja hoiavad ära enneaegset ovulatsiooni. Kuni loovutamiseni sarnaneb tegevus kehavälise viljastamise (IVF) protsessile.

Alguses muretsesin veidi, kuidas ma enda süstimisega hakkama saan, kuid olen seoses oma erialaga teistele päris palju ravimeid süstinud, nii et polnud seegi probleem.

Minu jaoks on kõige olulisem aitamine.

Enne munarakkude loovutamist on veel ultraheliuuring ja arsti vastuvõtt. Pärast punktsiooni peab olema kliinikus paar tundi jälgimisel.

Olen loovutanud munarakke viimase paari aasta jooksul neli korda, viimati eelmise aasta lõpus. Kuigi ma õppimise kõrvalt ka töötan, ei ole see seganud mul doonoriks olemist. Munarakkude loovutamine ei ole minu jaoks kuidagi koormav ja tervislikku seisundit mõjutanud.

Pildil Nova Vita kliiniku doonorite koordinaator Maire Karu

Ma tahan aidata neid, kellel ei ole võimalik ise lapsi saada. Minu jaoks on see väike vaev, kuid paljudele inimestele on munarakudoonorlus viimane võimalus lapse saamiseks.

Koroona on murettekitav, kuid kõik ettevaatusabinõud on kasutusele võetud. Maski tuli kanda ka Nova Vitas, kui viimane kord doonoriks käisin ja kõik spetsialistid tegutsesid vastutustundlikult.

Ma loodan, et saan ükskord ka ise emaks.

Suur vajadus munarakudoonorite järgi jäi mulle silma Facebookis, mis tekitas minus huvi munarakkude loovutamise vastu. Olen sellest ka oma sõpradele rääkinud. Paljud on öelnud, et see on väga üllas tegevus ja uurinud täpsemalt, kuidas see kõik käib. Üks neist on ka ise doonoriks hakanud.

Vahel tundub kummaline mõelda, et minu loovutatud munarakkudest on saanud alguse rasedus ja sündinud laps. Aga ma ei mõtle sellele eriti tihti. Eesti seaduse kohaselt on doonorlus anonüümne ja võimalikel sündinud lastel ei ole õigus teada, kust nad pärit on.

Neil lastel on siiski oma vanemad, kes neid kaua on oodanud ja kes neid väga armastavad. Kindlasti ei tunne ma end nende emana.

Praegu pole veel õige aeg, aga kunagi soovin kindlasti ka ise lapsi saada. Mind on põhjalikult uuritud ja mul on hea teada, et ma olen viljakas ning minu munarakkudega on kõik korras.

Autor on anonüümne Nova Vita kliiniku doonor

Rohkem infot munaraku doonorluse kohta leiad siit:
Tule munarakudoonoriks