Koroonaviirus ja muudatused kliiniku töökorralduses ›

Blogi 08.12.2020

Munarakudoonor: oma lapse sünd määras otsuse

Tallinnast pärit Kadri on munarakudoonoriks olnud viis korda. Esimest korda üsna pea pärast enda esimese lapse sündi. Kui oma laps süles lebas, sai Kadri aru, kui olulisel määral saab ta lastetuse probleemiga inimesi aidata. Kadri räägib enda loo:

Olin munarakkude doonorlusest kuulnud juba kümmekond aastat enne seda, kui otsustasin ise lõplikult doonoriks hakata. Valisin Nova Vita, sest see oli mulle sõprade kaudu tuttav koht.

Esimesel visiidil küsitles mind doonorikoordinaator ning tegi mitmeid ülduuringuid. Seejärel kohtusin arstiga. Vestluse ja nõustamise käigus jõudsin täielikult veendumusele, et olen valmis munarakudoonoriks hakkama. Mulle maksti doonoriks hakkamise eest ka hüvitist, kuid see ei olnud otsuse tegemisel minu jaoks määrav. Mind puudutas eriti see, et annetatud munarakud on paljude jaoks viimane võimalus üritada oma last saada. Kui lapse saamine ka sellisel moel ei õnnestu, siis on lihtsam sellelt teelt tagasi pöörata ja hakata mõtlema näiteks lapsendamisele.

Oodatust lihtsam

Olen olnud munarakudoonoriks viis korda. Esimene kord pabistasin kõige suhtes. Enne munarakkude võtmist manustatakse organismi süstidena stimuleerivaid ravimeid ja olin selle suhtes pisut hirmul. Pärast esimest korda selgus siiski, et süstid on kerged ja valutud.

Minu jaoks oli see kõik täiesti uus, õnneks võeti mind Nova Vitas ääretult lahkesti vastu. Kliiniku iga külastamine tekitas sooja tunde – minu eest hoolitseti väga hästi. Munarakkude võtmine ehk punktsioon kõlas samuti esmalt hirmutavalt, kuid see toimus palju lihtsamalt ja kiiremini, kui olin arvanud. Ma poleks uuesti doonoriks läinud, kui see oleks olnud ebameeldiv kogemus.

Doonori jaoks on kõigi läbitud protseduuride puhul lisaks kasulik saadud kindlustunne, et su tervisega on kõik korras. Doonoriks olemisega ei anta endast ühtegi tükki ära ja see ei kahjusta mingil moel doonori enda viljakust. Iga kuu küpseb mitu munarakku, millest üks eraldub. Doonorilt eemaldatakse ka kõik muud küpsed munarakud, mis oleks selle tsükli käigus muidu kasutamata jäänud.

Doonoreid oleks vaja rohkem

Olen püüdnud munarakudoonoriks hakkamist oma sõprade hulgas ja perekeskustes aktiivselt naistele propageerida. Doonoriks olemine on tegu, mille üle võib uhkust tunda. Ma ei oska kogu selle teema juures leida ühtegi halba külge.

Kadri annetuste ja aktiivse tegevuse eest munarakudoonorluse alal on tänulikud: doonorõde Maire Karu, Dr. Liisa Viirmaa, Dr. Peeter Karits, Dr. Elle Talving, Dr. Liis Lill ja teised Nova Vita spetsialistid.

Facebook Twitter LinkedIn